Copyright ProBrows Europe.

Kindlasti oled vähemalt kuulnud majandusteaduse ja riskianalüüsi rebelist, kirjanikust ja filosoofist Nassim Talebist (keda mainisime ka oma üleeilses loos). Küllap on tema Black Swan ja Antifragile praktiliselt kohustuslik kirjandus kõigile, kes kasvõi algtasemel majandust õppida soovivad. Lisaks leidub selle mehe lähenemistest ka palju kasulikku seoses iluteenuste valdkonnaga ja seda järgnevas loos vaatamegi. Siin on esimesed asjad, mida seoses Nassim Talebi lähenemiste rakendamisega iluteenuste valdkonnas pähe tulid :)
 

1. Oleme inimestena väga piiratud mõistmaks nähtuste tähendust siis, kui need aset leiavad.

Nii nagu praktiliselt igas eluvaldkonnas, sealhulgas ilutööstuses, luuakse pidevalt uusi trende, mis saavad üleilmselt populaarseks. Tagantjärele nende käivitumist enese jaoks lahti mõtestades tundub kõik tõesti äärmiselt loogiline ning suudame lihtsasti enda jaoks selgeks mõelda kausaalse seoses erinevate trendi etappide vahel. Heaks näiteks säärasest mõtlemisest on Geoffrey A. Moore oma raamatuga Crossing the Chasm, milles on väga selgelt ära toodud kõik faasid alates esimesest trendi loova idee algest kuni maailma vallutamiseni.

Ometi iseloomustab väga paljusid sääraseid olukordi just asjaolu, et oleme võimelised säärase mõtestamise loogikaga välja tulema ainult tagantjärele ning ajal, mil need sündmused, mida me hiljem väga targalt etapiviisiliselt kirjeldada suudame, aset leiavad, peame neid totaalselt ebanormaalseteks, ootamatuteks ja etteennustamatuteks. Heaks näiteks on kasvõi microbladingu levik ja SharpBrowsi kui mitmetasandilise turundussüsteemi (mis on vabalt võrreldav mistahes teise kultuse või ajaloolise liikumisega) teke - selle käivitumisel tundusid paljud tegevused ja selle tuleviku prognoosimine väga segased. Ometi suudame tagantjärele selle ettevõtte arengut kirjeldades jõuda ilmselgena tunduva loogikani.

Õppetund Nassim Talebilt: Me oleme väga piiratud saamaks aru sündmusta tähendusest siis, kui need aset leiavad ja kuna tunneme loomupäraselt kustutamatut vajadust need enda jaoks selgeks mõtestada, annamegi neile hiljem tähenduse, mis muudab need meie peades loogilisteks ja isegi elementaarseteks. Ehk siis on inimestesse sisse ehitatud retrospektiivse determinismi mehhanismide loomise vajadus ning oleme väga altid laskma sel enda mõtlemise üle võimust võtta, muutudes samal ajal täiesti pimedaks olevikus toimuvate uute suundade märkamisel.
 

2. Olulisem on see, mida me ei tea, kui see, mida me teame.

Inimesed kipuvad targutama ühtedest ja samadest asjadest, mida nad hästi teavad ja väga ilmekalt väljendub see ka iluteenuste valdkonnas. Suur osa informatsioonist, mis meie inforuumi jõuab on juba mõnda aega tagasi välismaal (enamasti Ameerika Ühendriikides) tekkinud trendide järelm. Kui lisada siia juurde veel see, et nendest asjadest räägivad tüdrukud valdavalt sotsiaalses ringis, mis on mõjutatud täpselt sama informatsiooni poolt, siis tekivadki nende peades enamasti sarnased mõttes ja hoiakud. Suuremas plaanis tähendab see seda, et nad arvavad teadvat, mis näiteks iluteenuste valdkonnas tegelikult toimub, vahetades omavahel ühte ja sama informatsiooni, mille läbi saavad nad ülekinnitusi oma kuuldud mõtetele õigsusele. See omakorda võimendub ajas ning viibki nad tasemele, kus nad veenduvadki järjest suuremal määral selles, et teavad tõde. 

Nassim Talebi kohaselt peitub siin üks suuremaid ohte, sest vahe selle vahel, mida me arvame ennast teadvat (ja seeläbi ka selle vahel, mida me arvame, et me veel ei tea) ning selle vahel, mida me tegelikult ei tea, on traagliselt suur. See tähendab, et me ei tea väga palju rohkem asju, kui me arvame ennast mitte teadvat. Valdav osa informatsioonist, nähtustest ja sündmustes, mis ei ületa üldise kõlapinna taset, mis need meile kuuldavaks teeks, mattub sügavasse musta auku, millest me mitte midagi ei tea.

Nii näiteks ei tea enamik tüdrukuid absoluutselt mitte midagi kõikidest alternatiivsetest tehnikatest, mida mingis iluteenuste valdkonnas on käivitada või juurutada püütud ning mis on ebaõnnestunud (nii, nagu meie tea, ka kümneid tuhandeid vaiksetest kangelastest - ehk siis ajaloos meile tundmatuks jäänud tegijatest - “instagrame”, “facebooke” või “snapchate”, mis ebaõnnestusid protsessi käigus, mis tõi meieni need kolm). Veelgi enam, me ei tea ka isegi näiteks micobladingu valdkonna siseselt kõikvõimalikke projekte, koostöökatseid ja välkideid, millega on püütud maailma vallutada, teame vaid mõnda üksikut, mis on meieni jõudnud tänu üleilmsele kuulsusele.

Seeõttu teemegi oma järeldusi vaid kaduvväikse osa põhjal tegelikkusest, arvestamata valdavat osa informatsioonist, mis on meie jaoks kaduma läinud. Kui soovida ise midagi ära teha, tasubki uurida ja keskenduda ka nendele tegijatele, kellest on õppinud tegijad, kes on midagi ära teinud, sest ainult nii suudame mõelda nendega samal tasemel. Konkreetse näitena võib siinkohal vaadata kasvõi filmitööstuse hitti “300” (film, mis oli inspireeritud Spartalaste võitluse legendist ja mida sa kindlasti tänu Gerard Butleri ja teiste kõhulihastele mäletad). Kuigi seda peeti filmikeelelt täiesti revulutsiooniliseks ja absoluutselt uueks tasemeks, mille loojana esitleti selle lavastajat Zack Snyder, oli sisuliselt tegemist jätkuga Robert Rodriquez-i Sin City-le, mis tegelikult kaks aastat varem sama asjaga välja tuli. Seega, selleks et ise midagi säärast teha, ongi vaja minna lähemale juurtele ja õppida just nendelt, kellelt õppis Rodriques, mitte omakorda teda järginud Snyder.

Õppetund Nassim Talebilt: Olulisemaks, kui see, mida me teame, tasub pidada seda, mida me ei tea. Nn Anti-knowledge ulatus näitab meile ära piirid selle osas, mida kõike on läbi proovitud ning mis kõik tulevikus juhtuda võib. Kui soovime olla oma ennustustes täpsemad, tasub meil uurida palju rohkem seda, millest tavapärane meedia ja ajalugu vaikib. Nii suudame muuta oma hoiakuid tuleviku suhtes, mõeldes palju avatumalt ja seeläbi sünnitades ka radikaalsemaid ja suurema maailma muutmise potentsiaaliga ideid.
 

3.  Tasub teha ebatavalisi panuseid

Mida rohkem uurida tavapäraseid lähenemisi ja lugeda sellest, mis võib edu tuua, seda väiksemaks võib muutuda meie võime midagi tõeliselt edukat ära teha, sest oleme lihtsalt mõjutatud liiga ratsionaalsest lähenemisest. Tegelikkuses määrabki ära väga paljude suurte edulugude puhul nende müstilise tõusu mitte niivõrd ratsionaalne planeerimine, kuivõrd lihtlabane juhus, ehk siis tavamõistes õnn. Strateegia siinkohal ei tohigi seisneda tavamõttes ratsionaalselt loogilise eduloo konstrueerimises, vaid pigem võimalikult paljude erinevate projektide käivitamises, mida võib säärane õnn tabada.

Hästi haakub see ka näiteks riskiinvestori ja viimasel ajal ka singulaarsust ülistavaks filosoofiks muutuma hakanud Peter Thiel-i loogikaga, mida ta kirjeldab oma raamatus Zero to One ning mille kohaselt peabki kogu investeerimisfondi tulususe mahtu õigustama vaid üks täiesti ootamatu ja esmalt vabalt ebanormaalsena tunduda võiv investeering, mis mitte üksnes ei kata kõiki teisi (näiteks sadat) investeeringut, vaid lisab ka fondile mitme(kümne)kordse tootluse.

Õppetund Nassim Talebilt: Asjade ratsionaalne analüüs äris viib vabalt keskpärasuseni ning välistab tõelised edulood, mis on oma olemuselt palju juhuslikumad ja analüüsi läbi ette prognoositumad. Tasub koguda nnBlack Swan-tüüpi panuseid, millest üksikud võivad osutuda nii edukaks, et kompenseerivad kõik teised ning annavad ka säärase tulususe, mis väljub tavamõistes Gaussi jaotuse Belli kõvera mistahes loogilisena tundunud punktist. Elu on palju rohkem random, kui me arvame ja oma investeeringutest tasub alati nii 10-15 % paigutada täielikesse ulmena tunduvatesse projektidesse, sest just mõnda neist võib tabada õnneliku juhuse läbi totaalne sadu kordi suurem edu.

Loodetavasti said mõne mõtte, mida oma ettevõtte arendamisel kasutada :)