Proovin ka kirjutada. Ma tean, et ma pole selles kõige parem, aga kindlasti on kõik järgnev südamest ja ehtne. Seega, sõidame. Elu oleks lihtne, kui kõik oleks nagu filmis. Ei, pigem nagu muinasjutus (kuigi enam filme ongi muinasjutud). Ühesõnaga, et toimiks see arhetüüpne stsenaarium, et peategelasel on õilsad eesmärgid, milleni jõudmist takistavad kurjad jõud, kes suruvad ta kaotuse äärele, millelt ta ennastsalgava võitluse läbi tagasi pöördub ja siis ikkagi võidab, muutudes selle kõige läbi tugevamaks kui ta enne oli. Tundub tuttav? Kindlasti.
Muidugi tekkis sul nüüd kohe ka kaks lisa-küsimust: “Miks ma räägin muinasjuttudest?” ja “Mis pagan see “arhetüüpne” on?”. Teisele vastab Google ja esimesele mina järgnevas loos. Probleem ongi nimelt selles, et elu ei ole tegelikult muinasjutt. Elu on midagi, mis sisaldab märksa suuremat doosi ratsionaalsust ja fakte ning kuigi peame alati uskuma muinasjuttude võimalikkusesse, on säärasesse mõtlemisse kinni jäämine pahatihti skisofreenne.
Kuidas see kõik seostub kulmu- ja ripsmeäriga, milles me iga päev oleme? Väga palju. Kindlasti mäletad Cara Delevingne’i filmist Paper Towns (võimsad kulmud, teame, teame). Kui oled aga üks nendest uudishimulikest hingedest, nagu meie, lugesid ilmselt ka John Green-i raamatut, millel film põhines. Kui nii tegid, siis tead, et paper town on linn, mida tegelikult ei eksisteeri ja mis on kaardile kantud kaardi koostaja poolt, et kaitsta kaarti kopeerimise eest. Üks huvitav asjaolu, mis paper town-e iseloomustab, on see, et osad neist tekkisid hiljem ka päriselus, sest inimesed harjusid kaardi järgi sinna minema.
Ok… aga kulmuäri? Just. Sa võid endale teha firma või luua brändid ja koduleheküljed ja blogid asjadest, mida tegelikult ei eksisteeri - ehk siis tekitada kaardile oma paper town-i. Selles pole mitte midagi halba ja terake Steve Jobs’ilt õpitud ‘fake it till you make it’ hoiakut tuleb sageli kasuks (muide, kas teadsid, et kui ta oleks esimese iPhone presentatisioonil ühe vale puudutuse või vajutuse teinud, poleks demo õnnestunud, sest kõik oli viimseni lavastatud, kuna päris süsteem veel ei toiminud :) ). See on väga ok, sest nagu teame, võivad paper town-idest saada päris linnad, sest inimesed lihtsalt harjuvad seal käima jne. Aga paraku mitte alati…
Kõik oleneb sisust. Nii nagu inimahv on eelkõige ahv ja ahvinimene on eelkõige inimene, on kulmuäri eelkõige äri. See tähendab, et see on lisaks emotsionaalsele pealispinnale ja fa-fa kujunditele väga ratsionaalne valdkond. Äris on kaks näitajat, mis määravad ära edukuse (palun oponeerige, kui soovite, kuid lõpuks peate seda ikkagi tunnistama) - käive ja kasum. Ükskõik, mis nurga alt vaadata, jõuame ikkagi samade näitajateni. Kui käivet pole, siis… no kuidas seda kõige paremini öelda… käivet lihtsalt ei ole. Või toimub arveldamine valdavalt sularahas, kuid siis on ikkagi reeglina vaid veidi musta raha ja mitte eriti palju reaalset käivet. Kui kasumit pole ja käive on, siis pole olukord nii nigel, kuid pikemal perioodil võiks ikka ka see tekkida.
Mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan, võid küsida. Kui vaadata Eesti iluteenuste pakkujate osaühingute avalikke andmeid ja majandusnäitajaid (ja meie tegime seda), on selgesti näha, mis toimub. On tüdrukuid ja naisi, kes on suutnud tekitada reaalse käibe, palgata inimesi ja isegi makse maksta. Respect. Kuigi oleme nende tulevased konkurendid, mõtleme seda siinkohal väga siiralt ja südamest. Ja siis on päris mitmeid, kes on ehitanud oma paper-town-id, mis ongi jäänud paper-town-ideks - kaardile märgitud linnadeks, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Ja nii juba aastaid. Kõigest pealispind ja ei mingit sisu. Katsed juhtida välise glamuuriga tähelepanu eemale faktist, et käive ja kasum tegelikult puuduvad. Sama nagu Instagrami pildiseeriad laenatud käekotiga, või millegagi, mida sa pole ise ostnud või pole võimeline oma raha eest ostma.
Kui oled iluteenuste äris või plaanid sinna siirduda, tasub mõelda, kumba gruppi soovid kuuluda. Kas oled naine, kes ise midagi ära teeb ja ka päriselt oma unistused ellu viib, või naine, kes toetub ilusatele kujunditele, mis on tegelikult välja mõeldud. Meie teeme kõik selleks, et olla ehtsad. Ja olemegi. Organisatsiooni ülesehitamine on keeruline ja tunnistame, et kuigi oleme kaasanud palju kompetentsi, on see ikkagi väga raske. Ometi liigume edasi samm sammult ja nii nagu ütles üks meie investor: “Kindlasti on alguses palju asju, mida me täpselt ei tea, aga peaasi, et kõik, mida me teeme, oleks ehtne.”.
Thanks, et viitsisid lugeda ja veel parem, kui nüüd need mõtted oma peast veelkord läbi lased :)
Annika Iso-oja
ProBrows kaas-asutaja