Seda on küsinud meilt palju rohkem tüdukuid, kui üldse arvata võid. Blogindus on midagi, millest on mõelnud paljud, kuid mille eduka tegemiseni on jõudnud väga vähesed. Kui oled kunagi unistanud sellest, et ka sul võiks olla oma blogi, siis annab järgnev tõenäoliselt mõne praktilise mõtte alustamiseks.
Mis tegelikult loeb ja mis ei loe?
Esiteks, tasub aru saada, mis on blogi. Kõlab veidralt? Kindlasti. Nimelt ongi peamine probleem selles, et valdav osa tüdrukuid alustab asjaga täiesti valest otsast - nad on lugenud kuskil mõnda step-by-step õpetust blogi loomise kohta (mis on sageli mõne blogikeskkonna teenuste vähemal või suuremal määral varjatud reklaam) ning hakkavad selle tagajärjel aktiivselt tegeleme blogi kui mingi eraldiseisva asja üles ehitamisega. Nad mõtlevad pikalt, mis aadress sellel võiks olla, milline see kujunduslikult välja võiks näha - kui palju roosat, millised lillemustrid jne. Unusta see, sest see pole vähimalgi määral oluline! Tihti tahetakse sulle selle jama läbi müüa mingit platvormi või näiliselt tasuta keskkonda, millega sult lõppastmes ikkagikasu saada tahetakse. Blogi pole eraldiseisev asi nagu näiteks koduleht, mida sa peaksid põhjalikult ilusaks viimistlema, blogi ei ole isegi eraldi keskkond, blogi pole sinu pildialbum või facebooki profiili täiendus. Blogi - see on ainult, nii nagu mitmed gurud öelnud on - mustad tähed valgel ekraanil. Blogi on ainult sõnad, mis õigesti üksteise järele paigutatuna moodustavad lauseid, mille kaudu saad võimalikult lihtsasti edasi anda oma mõtteid.
Mis järeldusi siis selles teha? Hea tekst on nagu Mac - see leiab alati huvilisi. Isegi siis, kui seda on raskem enesele muretseda, seda ei püütagi aktiivselt levitada ning selle saamiseks tuleb endal pingutusi teha. Halb tekst on nagu vana ja pidevalt hanguv PC. Sellega pole mitte midagi peale hakata - sa võid püüda pakendada seda misiganes ilusasse karpi ja siis selle kasvõi inimesele tasuta koju kätte tuua, tagajärg on alati sama - peavalu, piin ja okserefleks. Säärane praht tuleks utiliseerida ja sellise kellelegi pealesurumine on lihtsalt katse inimest eksitada ja piinata ning teise inimese piinamise eest oleks õiglane toda piinajat karistada. Seega kokkuvõttes: loeb ainult sisu. Aga kuidas siis seda sisu tekitada? Mhm… Loe edasi ja saad teada (oh milline segue, milline segue… :))
Kuidas siis seda teha?
Ok. Kordame siis üle. Punkt üks on see, et sa oskaksid kirjutada nii, et su jutt poleks ilmselgelt padu-igav. Kuidas selleni jõuda? Ega ma ise ka täpselt ei tea, aga panen kirja mõned asjad, millest on mul endal kasu olnud. Võimalikult konkreetselt.
Kirjuta lühemalt. Inimesed kipuvad väljendama oma peas olevaid mõtteid nii, nagu need on neile endile meelde jäänud. Samas lugeja neid sellisel kujul vastu võtta ei mõista, sest inimesed on erinevad. Parim viis ennast arusaadavaks teha, on valada oma peas olev idee klaviatuuri kaudu arvutisse ja siis teha tekst vähemalt 5 korda lühemaks. Kui sul algselt mingi point oli, siis tuleb see ka nii ilusti välja, kui pointi polnud, siis polnudki midagi. Alusta valgelt ekraanilt.
Mõtle lugejale. Oh, milline klišee! Aga tegelikult ka. Kui lugeda paljude iluvaldkonnas tegutsevate tüdrukute blogisid, siis jääb mulje, et nad nagu püüaksid midagi suust välja sülitada ja siis see hõbedane nire veniks ja veeeeeniiiks täiesti lõputult. Ja siis juhtuks justkui midagi ulmelist: see süljenire muutuksi igavikuks, millel pole mingit algust ja lõppu ja mis on nagu mõne poliitiku selgitus sellest, miks ta on hingelt hea inimene - ehk siis jabur ulme, millest on võimalik aru saada ainult mingis paralleel-universumis, mille keskpunktiks on selle autori ja ühtlasi ainsa elaniku naba. Enne, kui kirjutama hakkad, küsi endalt konkreetselt: mis KASU lugeja mu jutust saab? Kui vastuseid napib, ära parem kirjuta ja mõtle veel. Maailm ei vaja järjekordset hõbeniiti blogi kujul. Ausalt.
Ole praktiline...aga kuidas? :) Kõige parem viis alustada lugeja-keskselt (jah, tunnistan, eks see teise inimese keskne olemine on sageli ebaloomulik meile kõigile) ja praktiliselt on alustades sõnaga “kuidas”. Nüüd võid küll mõelda, et see on väga elementaarne ja sul on täiesti õigus. Kui alustad sõnaga “kuidas”, siis lood selge ohu, et tekst tuleb praktiline. Kui alustad näiteks sõnadega “Miks?”, “Elas kord…”, “Mina…”, “Tere…” (siia võid lisade veel tuhandeid hõbeniidi blogide tekstide pealkirjade algusi) on suur tõenäosus kalduda filosoofiasse, mis omakorda toob kaasa need ohtud, mida kirjeldasin eelmises punktis. Ole lihtne. Ole praktiline. Nagu ütles kunagi Toe Tag: “me harilikud naised nagu nagu pliiatsid ei hakka filosofeerima liialt siin…”. Seega asjast. Praktiliselt ja alustades sõnaga: kuidas.
Tunded, ojah… Blogi teksti on oluliselt lihtsam lugeda, kui sa ei hoia oma tunnetega tagasi ja näitad neid välja, nagu sa oma kõnes neid välja näitad (ma vähemalt loodan, et näitad). See on kindlasti absoluutselt eba-eestlaslik ja võibolla su keele- ja kirjanduse õpetaja ka ei soovitanud nii teha, sest see ei meeldi kõigile, aga ausalt, ole sõnade valikus julgem, too sisse kasõvi mõni võrdpildike ja näita oma tundeid välja - nii lihtne see soovitus ongi. Ma garanteerin, et saad nii osadelt lugejatelt rohkem kriitikat, aga samas vähemalt suudab keegi su teksti siis läbi lugeda.
Mängi tasutabiidiga. Kõik, kes on kunagi vähimalgi määral kirjutamisega kokku puutunud, teavad, et lause on nagu beat muusikas. Keerad lühemaks, tihedamaks - tempo tõuseb, keerad pikemaks, aeglasemaks, tempo langeb. Kuidas siis seda ära kasutada? Mängi sellega. Nii lihtne see ongi. Vahel pikem, vahel lühem, sõltuvalt sellest, millist tempot tahad. Ja vaheta tempot. Siis on ägedam. Ausalt.
Räägi sõbrannale… Räägi sõbrannale sellest, et hakkad nüüd blogi kirjutama. Ok, see oli nali. Samas mitte täiesti. Eks sa võid seda ka teha. Point on aga selles, et ideaalne blogitekst peab mõjuma sageli just jutuna, mida räägiksid veiniklaasi taga oma sõbrannale (ja siinkohal pean ma silmas ikka sellist heavy-pour-glass-of-wine-i, mitte sellist, nagu mõnes pealinna lounges serveeritakse, kus pead suurendusklaasiga veinitilka klaasi põhjast taga otsima nagu Toots rosinaid mingist saiast, kus neid polnud). Räägi pigem siiralt ja avameelselt, täpselt nagu räägiksid veidi veinisena oma sõbrannale.
Selge struktuur. Kui sa tahad muuta muidu segase jutu umbes 300% arusaadavamaks, loo struktuur. Jaga jutt punktideks. Seejärel vaata kriitiliselt, kas igas punktis on mingi mõte sees. Kui pole, siis killi see punkt. Julmalt ja süümepiinadeta (kuigi too oli su enda sünnitis). Järelejäänud punktid pane ritta ja nii ongi sul automaagiliselt olemas liigendatud tekst. Voila. Too selgelt välja oma loo moraal ja ära karda seisukohti võtta - ära unusta, et selgete ja konkreetsete seisukohtadega kaasneb alati kriitika ja parimal juhul ka mõni lugeja. Tunnistan, et see punkt võib tunduda olevat mõnusas vastuolus eelmisega, aga hea tekst sünnibki nii, et struktuur on kindlalt paigas, kuid väljendusviis selle juures on vaba.
Teemad? Jumala eest kirjuta ainult sellest, mida sa tead. Kui üritad vastupidist, on tagajärjeks kas segane ja ebapraktiline möla või ihtsalt udu. Kuidas leida teemad, mida sa siis hästi tead? Lihtne soovitus: loe. Selleks, et millestki x ühikut kirjutada, tasub sama asja kohta lugeda vähemalt 25-50x’-i ühikut. Ehk siis on võimalik tekitada lehekülg teksti, kui oled lugenud samal teemal vähemalt 25-50 lk head teksti. Ja paremal juhul ka seda siis praktikas proovinud. Simpel.
Tee seda iseenda jaoks
Eks ma kindalsti unustasin midagi olulist (nagu ikka), aga need on asjad, mis kohe pähe tulid, sest olen ise absoluutselt kõikide nende punktide vastu oma varasemates tekstides räigelt eksinud. Need on vahel olnud väga venivad ja igavad :) Ja nüüd peamine soovitus: hakka kirjutama. Ainus - ja võid seda küsida palju profimatelt blogijatelt kui mina - AINUS võimalus jõuda enam-vähem hea teksti kirjutamiseni, on kirjutada palju halba teksti. Väga palju. Räigelt. Seega, kui langetad otsuse, et soovid oma blogi luua, siis harju kirjutama iga päev vähemalt 5000 tähemärki. Tean, see tundub suure kogusena ja alguses on teksti sisu ka täielik bullshit aga tee seda! Nii harjud kirjutama ja mingi hetk võid avastada, et suudad oma mõtteid palju lihtsamini väljendada. Ja siis tee endale blogi :)
Mis on selle loo moraal? Sul tasub kirjutada ainuüksi selle pärast, et see muudab sind inimesena. Kirjutamine kasvatab ja arendab sind ja tekitab lugematul hulgal kasusid, mida sa varem oodata ei osanud.
Loodetavasti oli sellest pisutki abi. Kindlasti sain nüüd ise seda kirjutades aru, mida olen valesti teinud ja püüan olla parem :) Loe, mõtle selle üle ja kirjuta!