Kuidas kulgeb minu meelest tee eduni?

Jah, julge pealkiri, mis annab mõista, et ma justkui teaksin sellest teemast midagi ja arvangi teadvat. Vähemalt tean ma kindlasti, kuidas edust mõelda ei tasu ning milline suhtumine päris kindlasti ei tööta. Samuti olen omal nahal tunda saanud, mis toimib. Seega, kui ohverdad oma elust viis minutit selle loo läbi lugemiseks, luban omaltpoolt, et saad kas ülekinnituse sellele, et mõtled õigesti, või (nagu mina mõni aeg tagasi sain) tõuke teistmoodi ning julgemalt mõelda.

Looduse loogika on sageli ebavõrdsus

Usun, et eksisteerib täiesti universaalne loogika, mille puhul seda, mis on, tuleb juurde. Loomulikult pole see mitte midagi uut, kuid päris kindlasti ei järgi kõik iluteeninduse äris töötavad tüdrukud seda aktiivselt. Või vähemalt ei mõtle nad sellele minu meelest piisavalt tihti. Mida see siis täpselt tähendab? Ma olen oma elus näinud väga vähe valdkondi, milles valitseks veel suurem tasakaalu puudumine ja ebavõrdsus kui iluteenuste äris üldiselt ja kulmuäris eriti.

Kui vahel räägitakse 80:20 reeglist, mille kohaselt 20 protsenti tegijatest peaksid justkui teenima 80 protsenti kogu rahast, siis kulmuäris julgen ma viia selle võrdluse veel järgmiselegi tasemele: 20 protsenti sellest edukast 20-st protsendist saab omakorda lõviosa ka edukate teenistusest. Ehk siis lühidalt ja lihtsas eesti keeles: edukad teenivad kulmuäris kümneid kordi rohkem kui valdav enamik teisi, kes ka üritavad, kuid kesiste tulemustega. Kui sul juba on palju kliente, siis tuleb neid veel rohkem juurde ja kui sul on vähe kliente, siis pole sul varsti enam mitte kedagi.

Kuidas siis pääseda selle eduka paari protsendi sisse?

Valem on jällegi lihtne: õige suhtumine + meeletu töö. Kusjuures tegelikult see vaid tundub lihtsana või õieti on seda lihtne niimoodi sõnastada. Kui selle asja sisse vaadata, siis olen mina tuvastanud oma kümnete õpilaste arengut jälgides järgmise seose: suhtumine sellesse, milliseks peab inimene oma potentsiaali, määrab ära selle, kui palju ta üldse tööalaselt pingutada viitsib ja tahab. Ehk siis olen selgesti näinud, et need, kes usuvad oma potentsiaali olevat suurema, lihtsalt võtavadki kordades rohkem ette, pingutavad sagedamini, seavad end kordi tihedamini riskantsetesse olukordadesse, kindlasti hävivad rohkem ja kannatavad selle tõttu, kuid - ja see ei saa nüüd tulla mingi üllatusena - saavutavad ka kordades enam.

Ehk siis mis on jutu mõte? Usun, et sisimas tunnetab iga iluteenuste äris olev naine ära oma potentsiaali ja just see määrabki ära selle, kui palju ta üldse igapäevaselt ette võtab ja pingutab ning seeläbi ka selle, kui palju ta edu saavutab. Ei aita lihtsalt tuimalt enda rohkem tööd tegema sundimine, vaid see, et inimene keskendub iseenda veenmisele selles, et ta potentsiaal on suurem. Kuidas seda teha? Kindlasti ei ole siin universaalseid võluvalemit, kuid millest saan rääkida, on see…

Kuidas mina seda tegin?

Eneseusk on minu jaoks nagu kehaline tervis, mille eest on vaja pidevalt hoolt kanda. Kui sa ikka aasta aega järjest kordagi trenni ei tee, on naiivne loota, et su vorm alla ei käi. Sama on eneseusuga ning suhtumisega oma potentsiaali. Minu jaoks aitavad ja on alati aidanud kolm asja: füüsiline koormus, õige seltskond ja pidev õppimine.

Füüsiline koormus. Jah, usun, et nii lihtne asi kui intensiivne sportimine ja oma südame ja vereringe “käima tõmbamine” lisab enesekindlust. Olen üheks neist, kes usuvad, et terve vaim ja siinkohal siis ka “ensekindel vaim” saab paikneda vaid terves ja tugevas kehas. Sellepärast teengi vähemalt viis korda nädalas trenni.

Teiseks: seltskond. Tunnistan ausalt, et viibin valdava osa ajast inimeste seltskonnas, kes on oma elus saavutanud tunduvalt rohkem kui mina. See aitab näha järgmist taset ja mitte “loorberitele puhkama jääda”. Näiteks, kui olin uhke peale mõne oma väiksema eesmärgi saavutamist (uus auto, rahvusvaheline koolitamine ja mõnede julgete äriideede elluviimine) rääkisin tüdrukutega Londonist, kes olid loonud juba enne kahekümnseseks saamist oma ilu-impeeriumi ja peale seda oli küll tunne, et minu karjäär liigub teokiirusel :)

Kolmandaks: õppimine. Mitte miski ei asenda minu jaoks seda, et õpin endast parematelt. Sisuselt tähendab koolitustele minek minu jaoks lisaks enesekindluse suurendamisele ka tohutut aja kokkuhoidu: keegi võtab kokku kuid või aastaid oma elust ja toob selle tulemused mulle kandikul kätte vaid tundide jooksul. Ja selle eest olen alati nõus maksma kohati ka Eesti mõistes sürreaalseid summasid. Austan väga kõiki oma õpetajaid nii nende teadmiste ja oskuste kui ka suhtumise pärast. Olukorras, kus neil oleks tuhandeid muid võimalusi oma aja veetmiseks, on nad siiski otsustanud anda midagi teistele ja see ei ole väike asi.

Just see ongi toonud mind teadlikkuseni sellest, mis on veel vast kõige olulisem seoses nende kolme lähenemisega ja selleks on mõistagi aitamine. Hetkel, mil märkad enda kõrval väiksemaid, nõrgemaid või lihtsalt raskemasse olukorda sattunuid, kel ei lähe momendil hästi, ning leiad endas jõudu ja võimalusi nende aitamiseks, toimub midagi imelist... oled ühtäkki suurem iseendast ja su elu puudutab teisi. Just sel hetkel hakkab ka maailm sulle väga palju tagasi andma ja töö, see tundub vaid kvaliteetaja veetmisena.

Kokkuvõtteks, loodan, et sellest on sulle kasu. Sinu potentsiaal on täpselt nii suur, kui usud selle olevat ja selleks, et see ka sellisena püsiks ja suureneks on vaja kogu aeg oma hoiakutega tegeleda :)

Loodan, et näen sind kunagi mõnel koolitusel või kohtume niisama kuskil. See on mulle alati suur privileeg, kui saan kuulda sinu lugu ja võid kindel olla, et vaatamata sellele, kui suurte projektidega ma tegelen, jään alati mingis võtmes tavaliseks tüdrukuks Saaremaalt, kes hindab üle kõige lihtsaid asju meie ümber, armastab oma perekorda ja teeb kõik, et ta ise ja need, kellega ta kokku puutub, näeksid igas päevas veel rohkem päikest.

Paper town-id, muinasjutumaailm ja päris elu

Proovin ka kirjutada. Ma tean, et ma pole selles kõige parem, aga kindlasti on kõik järgnev südamest ja ehtne. Seega, sõidame. Elu oleks lihtne, kui kõik oleks nagu filmis. Ei, pigem nagu muinasjutus (kuigi enam filme ongi muinasjutud). Ühesõnaga, et toimiks see arhetüüpne stsenaarium, et peategelasel on õilsad eesmärgid, milleni jõudmist takistavad kurjad jõud, kes suruvad ta kaotuse äärele, millelt ta ennastsalgava võitluse läbi tagasi pöördub ja siis ikkagi võidab, muutudes selle kõige läbi tugevamaks kui ta enne oli. Tundub tuttav? Kindlasti.

Muidugi tekkis sul nüüd kohe ka kaks lisa-küsimust: “Miks ma räägin muinasjuttudest?” ja “Mis pagan see “arhetüüpne” on?”. Teisele vastab Google ja esimesele mina järgnevas loos. Probleem ongi nimelt selles, et elu ei ole tegelikult muinasjutt. Elu on midagi, mis sisaldab märksa suuremat doosi ratsionaalsust ja fakte ning kuigi peame alati uskuma muinasjuttude võimalikkusesse, on säärasesse mõtlemisse kinni jäämine pahatihti skisofreenne.

Kuidas see kõik seostub kulmu- ja ripsmeäriga, milles me iga päev oleme? Väga palju. Kindlasti mäletad Cara Delevingne’i filmist Paper Towns (võimsad kulmud, teame, teame). Kui oled aga üks nendest uudishimulikest hingedest, nagu meie, lugesid ilmselt ka John Green-i raamatut, millel film põhines. Kui nii tegid, siis tead, et paper town on linn, mida tegelikult ei eksisteeri ja mis on kaardile kantud kaardi koostaja poolt, et kaitsta kaarti kopeerimise eest. Üks huvitav asjaolu, mis paper town-e iseloomustab, on see, et osad neist tekkisid hiljem ka päriselus, sest inimesed harjusid kaardi järgi sinna minema.

Ok… aga kulmuäri? Just. Sa võid endale teha firma või luua brändid ja koduleheküljed ja blogid asjadest, mida tegelikult ei eksisteeri - ehk siis tekitada kaardile oma paper town-i. Selles pole mitte midagi halba ja terake Steve Jobs’ilt õpitud ‘fake it till you make it’ hoiakut tuleb sageli kasuks (muide, kas teadsid, et kui ta oleks esimese iPhone presentatisioonil ühe vale puudutuse või vajutuse teinud, poleks demo õnnestunud, sest kõik oli viimseni lavastatud, kuna päris süsteem veel ei toiminud :) ). See on väga ok, sest nagu teame, võivad paper town-idest saada päris linnad, sest inimesed lihtsalt harjuvad seal käima jne. Aga paraku mitte alati…

Kõik oleneb sisust. Nii nagu inimahv on eelkõige ahv ja ahvinimene on eelkõige inimene, on kulmuäri eelkõige äri. See tähendab, et see on lisaks emotsionaalsele pealispinnale ja fa-fa kujunditele väga ratsionaalne valdkond. Äris on kaks näitajat, mis määravad ära edukuse (palun oponeerige, kui soovite, kuid lõpuks peate seda ikkagi tunnistama) - käive ja kasum. Ükskõik, mis nurga alt vaadata, jõuame ikkagi samade näitajateni. Kui käivet pole, siis… no kuidas seda kõige paremini öelda… käivet lihtsalt ei ole. Või toimub arveldamine valdavalt sularahas, kuid siis on ikkagi reeglina vaid veidi musta raha ja mitte eriti palju reaalset käivet. Kui kasumit pole ja käive on, siis pole olukord nii nigel, kuid pikemal perioodil võiks ikka ka see tekkida.

Mis ma selle teadmisega nüüd peale hakkan, võid küsida. Kui vaadata Eesti iluteenuste pakkujate osaühingute avalikke andmeid ja majandusnäitajaid (ja meie tegime seda), on selgesti näha, mis toimub. On tüdrukuid ja naisi, kes on suutnud tekitada reaalse käibe, palgata inimesi ja isegi makse maksta. Respect. Kuigi oleme nende tulevased konkurendid, mõtleme seda siinkohal väga siiralt ja südamest. Ja siis on päris mitmeid, kes on ehitanud oma paper-town-id, mis ongi jäänud paper-town-ideks - kaardile märgitud linnadeks, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Ja nii juba aastaid. Kõigest pealispind ja ei mingit sisu. Katsed juhtida välise glamuuriga tähelepanu eemale faktist, et käive ja kasum tegelikult puuduvad. Sama nagu Instagrami pildiseeriad laenatud käekotiga, või millegagi, mida sa pole ise ostnud või pole võimeline oma raha eest ostma.

Kui oled iluteenuste äris või plaanid sinna siirduda, tasub mõelda, kumba gruppi soovid kuuluda. Kas oled naine, kes ise midagi ära teeb ja ka päriselt oma unistused ellu viib, või naine, kes toetub ilusatele kujunditele, mis on tegelikult välja mõeldud. Meie teeme kõik selleks, et olla ehtsad. Ja olemegi. Organisatsiooni ülesehitamine on keeruline ja tunnistame, et kuigi oleme kaasanud palju kompetentsi, on see ikkagi väga raske. Ometi liigume edasi samm sammult ja nii nagu ütles üks meie investor: “Kindlasti on alguses palju asju, mida me täpselt ei tea, aga peaasi, et kõik, mida me teeme, oleks ehtne.”.

Thanks, et viitsisid lugeda ja veel parem, kui nüüd need mõtted oma peast veelkord läbi lased :)

Annika Iso-oja
ProBrows kaas-asutaja